Daniel Kahnemani surma kinnitas tema elukaaslane Barbara Tversky, kes ei täpsustanud, kus Kahneman suri.

Kahneman oli pikalt seotud Princetoni ülikooliga. Kehnemanil puudus majandusharidus, sellele vaatamata oli ta käitumisökonoomika teerajajaks, mille eest pälvis ta2002. aastal Nobeli majanduspreemia.

Kahnemani kuulsaimaks teoseks on „Kiire ja aeglane mõtlemine“. Kahneman väitis teoses, et inimeste käitumine ei põhine mitte ratsionaalsetel otsustusprotsessidel, vaid enamasti hoopis vaistul.

Kahneman kujundas koos oma kauaaegse kolleegi Amos Tverskyga ümber majandusteaduste valdkonna, lükates ümber varem majandusteadlaste seas levinud seisukoha, mille kohaselt on inimesed ratsionaalsed tegutsejad, kes suudavad oma valikuid hinnata selgelt. Kahnemani ja Tseversky uurimused näitasid, et kuigi inimeste otsused on sageli etteaimatavad, kujundavad neid lisaks ratsionaalsete kaalutluste le pinnaalused veidrused ja vaimsed otseteed, mis võivad inimeste mõtteid ebaratsionaalselt moonutada.