Kommunikatsiooniteaduste õppejõud Kaspar Kruup: Miks on mõtlemine mõnele inimesele nii valus ja ebameeldiv kogemus?

„Sageli kui inimene kujutab ette, et ta mõtleb, siis tegelikult ta lihtsalt ootab, et mõte tuleks pähe. Mõtlemine on nagu mingi passiivne asi, mis juhtub. Aga äkki me saame teha midagi rohkemat kui lihtsalt oodata,“ räägib Kaspar Kruup. Ise pähe tulevad mõtted võivad tema sõnul olla ka kasulikud, ent sageli võivad need olla ka lihtsalt nö prügi.

Ebavajalike või lihtsalt ebameeldivate mõtete probleem seisneb aga selles, et neid kiputakse uskuma. Levinud näide on negatiivsed enesekohased mõtted nagu „ma olen väärtusetu“ või „ma olen rumal“. „Niisugune mõte tuli, järelikult nii ongi. Aga miks? See, et peas tekkis niisugune mõte, ütleb ainult seda, et su peas tekkis mõte,“ selgitab Kruup.

Õppejõuna puutub ta palju kokku tudengitega, kes on üldhariduskoolis justkui katki tehtud ega julgegi mõelda, oma arvamust avaldada. Loengute käigus tuleb siis lisaks sisulistele teadmistele toetada ka eneseusu tekkimist, et ollakse keegi, kellel saavad olla huvitavad mõtted. „Näiteks õpetaja ütles sulle, et matemaatika ei ole sinu jaoks ja mingil põhjusel sa hakkasid seda uskuma. See oli lihtsalt müra! Aga nüüd on sinul uskumus, mis mõjutab kogu su elu.“

Et selliseid olukordi vältida, on oluline mõtlemist arendada ja alguspunktiks on arusaam, et mõte on lihtsalt mõte. „Mõte ei ole saatus, see ei ole mingi kohtuotsus, et nüüd ongi nii. Sa ei pea uskuma seda mõtet, mis su pähe tuli, sa võid valida mingi teistsuguse mõtte ja kui sa teed piisavalt palju kordusi, siis sa tallad sisse uue mõtlemisharjumuse raja. Ja palju õnne, sa oledki muutunud!“

Kaspar Kruup ütleb, et senine kogemus mõtlemise uurimisel ja õpetamisel näitab, et inimesed siiski ei tea, kuidas mõtlemist juhtida ja kui mõnda probleemi lahendades kohe vastust ei leita, siis lüüakse käega. Kuid see ei pea nii olema. „Kõik inimesed saavad mõelda oma mõtlemisest, juhtida ennast paremate mõtete suunas, anda endale luba muutuda, muuta oma meelt,“ leiab Kruup.

Mõtlemise juhtimine on oluline, sest mõttest võib saada ühel hetkel veendumus, usk, mis teeb teineteisemõistmise ja dialoogi pidamise keeruliseks. „Üks asi, mille peale ma sageli mõtlen, on see, et enamik inimesi usuvad tehnoloogilisse progressi. Räägid näiteks keskkonnakriisist inimestega ja siis ta ütleb sulle, et küll leiutatakse, küll avastatakse midagi, mis kõrvaldab kõik need probleemid, mille me oleme iseendale oma mõtlematusega tekitanud. Sa otseses mõttes palvetad deus ex machina poole.“

Selline usk on aga paljude inimeste identideedi osa. „Ütle inimesele, kes on eluaeg tegelenud tehnoloogiaga, et hoopis probleemi alge on tehnoloogiline, mitte lahendus. Seda on väga raske vastu võtta, sest see läheb kõige vastu, mida sa pead tõeseks. Sellises olukorras debateerida on keeruline, see ei vii kuskile.“

Kaspar Kruup rõhutabki, et erinevate ühiskondlike muutuste ja kriiside juures on mõtlemise ja omakorda sellest mõtlemise oskus äärmiselt oluline. „See, et ma ei pea aktsepteerima neid mõtteid ja tundeid kuidagi paratamatutena, vaid ma saan vaadata peeglisse ja ma saan midagi teha. Siis on meil võimalik rääkida üksteisega nii, et me ei lähe lühisesse sellest, et teine ütles midagi, mis on mulle kuidagi vastumeelne.“

Lisaks oma mõtete märkamisele on paremaks dialoogiks oluline leida aega. „Ma arvan, et meil on hästi suur ajaline surve ühiskonnas, mis tegelikult välistab teineteisemõistmise. Mingis mõttes välistab ka mõtlemise.“

Kuid mõtelda on mõnus, see teeb elu paremaks ja seetõttu tasub võtta ka aega. „Ma loodan, et kõigil inimestel on kogemus sellest, et tõesti oli mõnus mõtelda ja sa mõtlesid midagi välja, said rõõmu sellest, et sa mõtlesid, et mõtlemine ei ole kogu aeg kannatus.“