23aastane põllumajandusülikooli magistrant Tairo Talvis ning Tartu Ülikooli filosoofiatudeng Inga Härson (20) on 21. augustil Tartu Ülikooli verekeskuses 10. ja 11. doonor. Ühel harilikul päeval käib Tartus verd loovutamas 30 doonorit. Kui ilm on halb, viitsib vähem inimesi välja tulla. Doonoreid on eestimaalastest kaks protsenti, ometi on seda vähe – piisav oleks neli kuni viis protsenti.

Mõnikord võtab verekeskuse registraator andmebaasist sobiva doonori telefoninumbri ning helistab: “Tere, verekeskusest tülitan, kas saaksite tulla verd andma.” Doonor kutsutakse välja, kui mõne grupi vere varu jõuab kriitilise piirini. Kui verd on vähe, siis näiteks plaanilisteks lõikusteks verd ei anta.

Terve heategija

Vereandja peab olema terve ja heas meeleolus, räägib verekeskuse arst Liia Peterson. Doonor ei tohi põdeda kroonilisi närvisüsteemi-, kopsu- või südamehaigusi ega tõsisemaid neeru- või maksahaigusi, tal ei tohi olla vererõhuhäireid. Ka kergematest haigustest, nagu gripp, peab möödas olema kaks nädalat, lihtsamatest operatsioonidest kolm kuud.

Kui inimesele on tehtud vereülekanne, tohib ta verd anda aasta möödudes. Verd ei või anda lapseootel naised, uuesti võib seda teha aasta pärast sünnitust. Verd pole soovitatav loovutada ka menstruatsiooni ajal.

Verekeskusse tulles peab doonor vastama mitmetele oma tervist puudutavatele küsimustele, sest kõiki haigusi ei ole võimalik vere kaudu kindlaks teha. Nii peab doonor allkirjaga kinnitama, et ta pole kordagi süstinud uimasteid, et tal pole olnud rohkelt seksuaalpartnereid (muu hulgas ka raha eest) ning et ta pole olnud homoseksuaalsetes suhetes. Või et tal on kõrvaaukude tegemisest möödas vähemalt pool aastat. Ikka sellepärast, et kaitsta patsienti võimalike ohtude eest. Doonori verd uuritakse B- ja C-kollatõve, HI-viiruse ning süüfilise suhtes. Siiani pole Tartus ühelgi doonoril HI-viirust leitud.

Pärast küsitluslehe täitmist võtab laborant doonori sõrmest vereproovi, millest määratakse hemoglobiini hulk. Meeste veres peab olema hemoglobiini 135–180 grammi liitri kohta, naistel võib see olla väiksem, 125–165. Neil, kes loovutavad verd esimest korda, tehakse kindlaks ka veregrupp.

[[2]]Ämbritäis aastas

Tairole on see kümnes kord verd anda, Inga on verd loovutanud poole vähem. Naised võivadki verd anda meestest harvem: naistel on lubatud seda teha kolm kuni neli, meestel kuni viis korda aastas.

Pärast hemoglobiini hulga määramist läheb doonor arsti juurde. Dr Petersoniga koos vaadatakse üle vastused küsimustele, mõõdetakse vererõhku ja pulssi. Kui kõik on korras, suundub doonor vereandmise ruumi. See on hele ja avar tuba, mis mahutab koos instrumentidega neli tooli.

Olgugi et seda nimetatakse operatsioonitoaks, pole ruumis haiglale omast lõhna. Enne verevõtmise algust küsib õde üle veel veregrupi ning nime. Siis paneb ta ?guti, annab doonorile pihku pehme palli, mida tuleb aeg-ajalt pigistada, ning puhastab nahapinna. Inga on pisut närviline. “Ma kardan torkamist,” ütleb ta. “See, mida inimesed tavaliselt kardavad, ongi torge,” kinnitab Maire Kogger. “Vaid vähesed küsivad, mis minuga pärast juhtub.”

Pärast ei juhtu tavaliselt midagi. Vere andmine on ohutu, sest kõik, mis doonoriga kokku puutub, on steriilne ja ühekordseks kasutamiseks ning hävitatakse pärast vereandmist. Võetav vere kogus ei kahjusta doonori tervist: vere hulk taastub 24 tunniga, rakulised osad kolme nädalaga. Väga harva võib torkekohas tekkida verevalum, erandjuhul võib nõel punkteerimisel riivata veeni läheduses asetsevat närvi. Üliharva esineb doonorireaktsioon – nõrkus ja iiveldus, teadvuse kaotus –, mis võib tekkida kartuse, väsimuse või näljatunde tõttu. See on tavaliselt lühiaegne ega kahjusta tervist.

Enesetunne hea?

Halb hakkab väga harva, kinnitab õde. “Neid, kes “ära kukuvad”, on tegelikult ikkagi vähe, paljudele saadakse varem jaole ja neid turgutatakse.”

Kui õde torkab veeni, hakkab veri jooksma mööda voolikut kaalul lebavasse kotikesse. Elektrooniline kaal kõigub pidevalt. “Ega ?gutt liiga kõvasti ole?” küsib Maire Kogger.

Vere andmise ajal ei ole tegelikult midagi tunda, vahest ehk see, kui palli pigistades pikad küüned peopessa valusalt vaod vajutavad. Viie minutiga ei jõua suurt midagi mõelda, ei sellest, kellele veri läheb, ega ka päevastest tegemistest. Veri voolab nagu marjamahl aurutist. See toimub silmade kõrgusest allpool, nii et kes verd vaadata ei kannata, ei peagi seda tegema. Parem on poollebavas asendis telerit vaadata.

[[3]]Kui piisav kogus ehk 450 milliliitrit on käes, hakkab kaal klõpsuma – see on märguanne õele. Õde pigistab vooliku osavalt kääride vahele, nii et sealt enam verd välja ei jookse, sulgeb verekoti ning soristab veel sutsu verd kahte katseklaasi – sellest võetakse analüüsid.

4.25 – see on aeg, mis Tairol vere loovutamiseks kulus. “Enesetunne hea?” küsib õde nüüd. Tairo vastab jaatavalt. “Kui inimene on nii suur, nii tugev ja nii terve, siis ei võta see protseduur tal tükki küljest,” lisab sõudmisega tegelev noormees. “Küllap mehed taluvad vere loovutamist üleüldse paremini.”

Viimasele vaidleb Maire Kogger vastu. “Tegelikult pole mehe ja naise enesetundel verd loovutades mingit vahet. Ent kui keegi doonoritoolil teadvuse kaotab, siis kipub see sagedamini olema just mees, sest mehed häbenevad öelda, et neil on pisut halb.”

Pärast nõela eemaldamist veenist seob õde doonori käele elastiksideme, mida peaks seal hoidma kolm tundi. Seejärel puhkab doonor mõned minutid. Vereandmise päeval tuleb juua veidi rohkem kui tavaliselt.

Südameheadusest

Küllap on vereandmine midagi isiklikku, loomulikku, mida ei afi‰eerita. Inga ütleb, et teeb seda hea enesetunde pärast. “Ma olen kedagi aidanud!” ütleb ta lihtsalt. Ainult sõudmisvõistluste ajal ei anna Tairo ja Inga verd.

Plastikkotis veri läheb jahutusplaadile, siis tsentrifuugi. Pärast seda eraldatakse plasma. Külmkapis seisab veri 35 päeva.

Doonoriverd tarvitatakse ainult väga raskete haigete raviks. “Verd tuleb kasutada nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik, sageli on vaja vaid üht komponenti verest,” ütleb dr Peterson. Ometi on vere tarvidus aastatega palju kasvanud.

1962. aastal, mil Liia Peterson verekeskuses tööd alustas, koguti doonoriverd umbes 800 liitrit päevas ning sellest piisas. Praegu võetakse üle kuue tonni ja seda napib ühtelugu. “Meditsiin on tohutult arenenud,” põhjendab dr Peterson. “Tänu doonoriverele on võimalik päästa neid, kes varem oleks hukkunud, seda nii raskete traumade kui ka näiteks kaasasündinud südamerikete puhul.” Doonoriverd vajatakse sageli pahaloomuliste kasvajate ravis ning rasketel sünnitustel.

Inkari Traagel (28) kaotas kolme aasta eest oma teist tütart sünnitades suurte rebendite tõttu palju verd. “Mäletan siiani neid kaht suurt verepakki, mis mu tookord päästsid,” ütleb ta. “Teist pakki ei olnud kohe võtta, seda veel oodati. Mul ei tekkinud hetkekski kahtlust, et võiksin selle vere kaudu mõne tõve saada, võibolla sellepärast, et mu tädi töötas verekeskuses ja usaldan meditsiini.”

Pärast vereülekannet suhtub Inkari doonorlusse enda sõnul teistmoodi. “Tean, et seda punast pakikest ei saa mingil viisil toota, vaid seda peab keegi andma. See tasuta tehtud tegu on võrdne ju elu hinnaga.”

Tartu piirkonnas on tänuväärt kontingent tudengid ja gümnaasiumi õpilased. Verekeskus saab uusi vereandjaid juurde, kui doonor võtab iga kord sõbra kaasa ja teeb oma kaaslaste seas selgitustööd.

Inga tõi doonoriks Tairo. “Ta oli enne mind mitu korda käinud ja nii ta võttiski mu kaasa.” Kambavaim on dr Petersoni sõnul doonorite seas omal kohal: kui üks tuleb, siis annavad teised ka.

Liia Peterson palub sõpradele edasi öelda, et just verekeskus on koht, kus vajatakse abi.

Mida peaks doonor sööma

Doonori toit peaks olema täisväärtuslik ning mitmekesine. Mineraalainetest on tähtis raud. Vereandmise päeval ja päev enne seda peaks hoiduma rasvastest toitudest, sest muidu ei sobi teie veri ülekandeks ja verekomponentide valmistamiseks. Vahetult enne vereandmist ärge suitsetage, sest verre sattunud nikotiin ohustab haigeid, eriti imikuid. Ärge tarvitage ravimeid ning alkoholi, vaid rohkesti mahlasid, aed- ja puuvilju.

Verekogumine maailmas

Erinevates riikides on doonorlus korraldatud erinevalt. Näiteks Soomes, Belgias Kanadas ja Jaapanis organiseerib doonorlust Punane Rist, Rootsis ja Taanis on see haiglate alluvuses. Riiklikult korraldatakse doonorlust peale Eesti veel näiteks Prantsusmaal ja Inglismaal, omavalitsuste alluvuses on verekogumine 20% ulatuses Saksamaal, Iirimaal ja Itaalias. Austrias, Itaalias, Saksamaal, Taanis ning Prantsusmaal on doonorlus ka eraomanduses, n-ö segasüsteemi vereteenistused on Austrias, Saksamaal ja Norras.

Eestis korraldavad doonorlust verekeskused, vähemal määral aitavad ka Punase Risti aktivistid maakondades. “Väga on vajaka riigipoolsest abist doonorluse propageerimisel,” leiab Tartu Ülikooli kliinikumi verekeskuse direktor Helve König.

Eestis hakkas doonorlus tasapisi arenema 1940. aastate algul. Esialgu tehti kindlaks vaid veregrupp. Nii tehti vereülekandedi kuni 1960. aastate alguseni, siis lisandus reesusfaktori määramine.

Nõukogude käsumajanduse tingimustes olid asutustel plaanid, mitu doonorit tuleb aastas verd andma saata. Vereteenistusele oli see mugav, nii ei pidanud ise doonoreid otsima. Selle süsteemi lagunedes langes doonorite hulk kuni 1995. aastani. Siis algas tasapisi uus tõus ja see jätkub. “Ent ka praegu ei taha paljud asutused lasta doonorit töö ajal verd andma,” nendib Helve König.

“Vastuväiteid doonorluseks peale hirmu ja ma-minestan-kohe-ära-kui-verd-näen ei teagi,” ütleb König. “Sageli on probleemiks ka ajapuudus. Ja muidugi haigused.”

Veregrupid ja reesusfaktor

Iga inimene saab sündides kaasa veregrupi. Vereülekande puhul peavad patsiendi ja doonori veri omavahel sobima. Veregruppe on väga palju, aga ülekande puhul on kõige olulisemad ABO- ja reesussüsteem.

Veregrupp sõltub sellest, milline antigeen on punaliblel. Kui sellel on A-antigeen, siis on veregrupp A ja veres on antikehad B-antigeeni vastu ehk B-antikehad. Kui punaliblel on B-antigeen, siis on veregrupp B ning veres on antikehad A-antigeeni vastu ehk A-antikehad. Kui sellel on A- ja B-antigeen, siis on veregrupp AB ning antikehi ei ole. Kui punaliblel antigeeni ei ole, siis on veregrupp O. Sellel grupil on antikehad A- ja B antigeeni vastu ehk A- ja B-antikehad.

Vereülekandel jälgitakse, et patsient saaks punaliblesid, mille vastu tal antikehi ei ole. Muidu tekib reaktsioon, milles ülekantud punalibled lõhustuvad.

Umbes 85 protsendil inimestest on punalible pinnal D-antigeen. Öeldakse, et nende inimeste veri on reesus-positiivne. 15 protsendil D-antigeen puudub – nende inimeste veri on reesus-negatiivne.

Vereülekandel ei tohi reesus-negatiivne patsient saada reesus-positiivset verd. Kuna tal puudub D-antigeen, võivad moodustuda antikehad D-faktori suhtes. Reesus-negatiivne haige peab alati saama reesus-negatiivset verd.

Kõige rohkem on Eestis positiivse reesusfaktoriga A-grupi verd (31%), sama palju on ka O-grupi reesus-positiivset verd.

Reeglina kantakse üle ainult haige oma grupi verd, kuid erandjuhtudel võib teha ka asendusi. AB-grupiga patsiendile võib üle kanda kõikide veregruppide verd, teda võib nimetada universaalseks patsiendiks. O-grupi reesus-negatiivse verega inimene võib olla universaalne doonor, kuna tema punalibled sobivad ülekandeks kõikidele patsientidele. Seda kasutatakse just erakorraliste olukordade lahendamiseks.

Maret Mälk

fotod: Aldo Luud