Üks CERT Eesti liidreid Hillar Aarelaid võttis Eesti-vastased küberrünnakud kokku kui rahutused, mitte kui sõja.

Nelja nädala jooksul oli Eesti kokku viis minutit maailmast ära lõigatud – õigemini oli ära lõigatud internetist.

Tänapäeval tähendab see sümboolselt siiski maailmast äralõikamist. Et seda ei märgatud ja et see aeg oli nii lühike, tuleb paitada pead meestel, kes istusid ruuterite otsas ja suutsid rünnakuid tõrjuda ning hajutada ja arvuteid, mis maailmast ründasid, maha võtta.

Me ei märganud kõike seda. Samas on kõhe mõelda, et hea tahte korral on võimalik üks riik lihtsalt infost, ärist ja maailmast ära lõigata. Asja teeb keeruliseks veel seegi, et suure tõenäosusega ei olnud tegemist koordineeritud rünnakutega, vaid iseeneslikult tekkinud ärategemisega “fasˇistlikule riigile”. Ja sellist rünnakut ei ole varem maailmas kogetud.

On olnud tõelisi küberrünnakuid, näiteks USA rünnak enne Iraagi ründamist, kui tõepoolest võeti maha radarisüsteemid, sõjaväe juhtimissüsteemid, ministeeriumid ja riigiasutused, kust võidi vastupanu koordineerida. Eesti-vastaste rünnakute eripära oli hoopis selles, et rünnati ka majaühistute kodulehekülgi ja tegelikult valimatult kõike, mis silma jäi.

Rünnak pole lakanud

Praeguseks ei ole küberrünnakud lakanud. Kuid ühel või teisel moel elame pärast reaalseid rünnakuid meie pankadele teises tegelikkuses. On äärmiselt imekspandav, kui rahulikult suhtusid Eesti inimesed asjaolusse, et äkki olid nad oma rahast ära lõigatud. Justkui olnuks tegemist millegi eksootilisega, mille kogemine väärib kamina ääres lastelastele rääkimist.

Tegelikult näitab see, kui kindlad ollakse neis inimestes, kes meie raha pankades kaitsevad. Ja kogemus, mille saime meie ja maailm, aitab meil mõista, kui haavatavad oleme maailmas, mida juhib tegelikult Microsoft.