Nüüd, kus Harry Potteri viimane koolikell on lõpuks helisenud ning filmide seeriagi läheneb tasapisi lõpule, võiks aastaid kestnud maagiabuum laste- ja noortekirjanduses ometi vaibuma hakata.

Austraallanna Trudi Canavani “Võlurite gild” on järjekordne lisandus igiliikurina tiksuvasse võlukepi ja -keebi maaniasse, mille tulemust poeriiulitel saab mõõta tonnkilomeetriga. Selle peategelasteks on üks võluväest pakatav plikanatt, gavrochelik tänavapoiss ning kamp masendavalt flegmaatilisi võlureid, kes meenutavad pigem Arnold Rüüt-li teisikute kokkutulekut. Mõistagi on “Võlurite gild“ tellisepaksune ning loomulikult on tegemist sarjaga, mille senisele kolmele osale ähvardab lisa tulla.

Canavan on üritanud luua oma originaalset maailma ning ilmselgelt on ta selle kallal kõvasti vaeva näinud. Ta seletab lehekülgede kaupa põhjalikult lahti Kyralia ühiskonna ülesehitust ja poliitilist korraldust, võlurite rolli selles ning kohaliku maagia ja meeltelugemise eripärasid. Ent mida rohkem ta seletab, seda selgemaks saab, et autori lõhkipingutatud pihikust hoolimata on tulemuseks väheveenev ning ebaoriginaalne maailm.

Hüplik ja laialivalguv

Canavan on ühte köitesse kuhjanud sedavõrd palju erinevaid tegevusliine ja teemasid, et nende kooshoidmine osutub ilmselgelt üle jõu käivaks ettevõtmiseks. Selle tulemusena on raamatu sisu hüplik, valgub igas võimalikus suunas laiali ning liiga palju otsi jääb ripakile. Või-malik, et neid saab järgmistes osades ka kokku sõlmida.

Sama klišeelikud kui tegevus ja keskkond, on ka “Võlurite gildi“ tegelaskond ja intriigid. Et peategelane, tulevane võlurite kooli studiosus Sonea on naissoost, pakub see ilmselt huvi samastamisvõimaluse sihtgruppi kuuluvatele tüdrukutele, kuid see on ka ainus, mida “Võlurite gildi” tegelaste kohta on positiivset mainida. Verevaesed kloonide kloonid oleks nende kohta kõige õigem öelda.

Kõik eelnevad puudused võiks unustada, kui raamatu tegevus oleks hoogne ning madinat täis. Mida aga pole, on seiklus. Imardini linna võlurid on kamp uimerdisi, kes rahulikult kaitsekilbi taga patseerivad või tunnetavad kellegi pulbitsevat võlujõudu. Mida sellistest üldse tahtagi?

Sonea ja tema truu kannupoisi Cery pidev pagemine ja pelgupaikade otsimine pakub alguses küll põnevust ja pisutki tempot, kuid õige pea muutub see üksluiseks nagu platvormimängu läbijooksmisõpetuse lugemine. Kurja võluri intriig äratab lõpulehekülgedel tegevuse korraks küll ellu, kuid selle lahendus jääb lahjaks.

Kui “Võlurite gildist” veerand kuni kolmandik välja rookida ning koos samamoodi kärbitud järgedega ühtede kaante vahele pista, saaks sellest tõenäoliselt täiesti kabeda raamatu. Praegusel kujul on see aga väsinud Ïanri uimane esindaja ning jõuab Eesti lugejani ilmselgelt liiga hilja. Vihmasel suveõhtul uue maakeelse Potteri ootusärevust leevendama passib “Võlurite gild” küll, kuid kui lugemata jääb, ei ole katki midagi.

“Võlurite gild”

Trudi Canavan

Kirjastus Pegasus