Ko­ha­lik­ku moea­ree­ni on ta ri­kas­ta­nud oma suu­re­joo­ne­lis­te moe­vaa­temän­gu­de­ga seit­se aas­tat, kuid mood ei ole te­ma esi­me­ne ar­mas­tus. En­ne Eu­ro-üli­koo­li moee­ria­la õppis Ok­sa­na pe­da­goo­gi­kaüli­koo­lis ko­reog­raa­fiat ja Tar­tu üli­koo­lis fi­lo­soo­fiat. Te­ma käe all on aja­ki­ri Avenüü muu­tu­nud kõige loo­va­ma ja al­ter­na­tiiv­se­ma vi­suaa­li­ga moea­ja­kir­jaks.

Ra­hu­tu hing, see­ga. Rää­ki­des­ki tun­dub, et Ok­sa­na mõtted kap­pa­vad mõni­kord kii­re­mi­ni, kui keel jõuab sõnu voo­li­da. Igal ju­hul on te­ma ole­kus ra­gi­se­vat püüdlust end kuul­da­vaks te­ha.

Looduslaps linnas

Ok­sa­na atel­jee­ko­dus Rae­ko­ja plat­si külje all võtab mind vas­tu vei­di tõbi­ne, kuid stiil­ne moe­kunst­nik. Kae­las puust kee („aas­ta­te­ta­gu­ne Mon­to­n”) ja ja­las kõrge kont­sa­ga kin­gad („S­te­ve Mad­den, NY-st”). Sei­na ää­res oo­tab oma ri­pu­tus­kor­da mi­tu kuns­ti­teost: Herk­ki-Erich Me­ri­la me­lan­hool­ne ke­ha­maas­tik näi­tu­selt „Rütmist väl­ja­s” ja Mitc­hell Sher­nof­fi tra­gi­koo­mi­li­ne must kloun. Taus­taks män­gib Bach. Ilm­sel­gelt on Ok­sa­nas tea­tav in­tel­lek­tuaal­ne püüdlus, soov saa­da kul­tuu­rist osa ning luua se­da juur­de.

Ka te­ma moe­kol­lekt­sioo­nid on ol­nud pühen­da­tud näi­teks Ma­le­vitšile ja Me­re­vai­gu­toa­le – ini­me­se loo­dud kul­tuu­ri­mo­nu­men­ti­de­le. Ning äs­ja külas­ta­tud An­ne­li Pee­bo jõulu­kont­sert jät­tis nii vä­ge­va mul­je, et järg­mi­ne kol­lekt­sioon võib va­balt ol­la pühen­da­tud oo­pe­ri­le.

Kuid su­he loo­du­ses­se? „Te­ge­li­kult olen ma sündi­nud ja ela­nud oma esi­me­sed kümme aas­tat Uk­rai­nas, loo­du­se rüpes. Meil oli to­hu­tult suur aed. See loo­dus ja va­ba­dus on mi­nu sees. Mind ins­pi­ree­rib to­hu­tult ka Ees­ti me­ri. Prae­gu liht­salt ei jõua pii­sa­valt loo­du­ses­se. Ning loo­dus on häs­ti abst­rakt­ne asi – sa võid te­ha kõike ja öel­da, et loo­dus ins­pi­ree­rib. Mi­nu jaoks on olu­li­ne, et iga klei­di ta­ga oleks oma mõte ja im­pulss.”

Ok­sa­na on mõis­tu­sei­ni­me­ne. Mi­nu küsi­mu­se­le – kui ras­ke on unus­ta­da loo­du­se in­tui­tiiv­sus ja kao­sepüüe? – vas­tab Ok­sa­na isee­ne­sestmõis­te­ta­vu­se­ga: „Mi­na ise olen­gi ju loo­dus.” Moe­loo­ja­na leiab ta, et moo­di on ras­ke üle tuua ta­ba­ma­tuid as­ju na­gu tuul või lu­mi – kan­ga­va­lik ja lõige eel­da­vad konk­reet­se­mat ins­pi­rat­sioo­nial­li­kat.

Liblikapüüdja

Ma püüan kom­ba­ta Ok­sa­na loo­mis­mee­to­dit, ai­ma­ta ühe kol­lekt­sioo­ni sündi. Te­ma vii­ma­ne kol­lekt­sioon on pühen­da­tud vä­li­sees­ti kuns­ti suur­ku­ju Rutt Tul­vin­gu maa­li­tud lib­li­ka­te­le. Ka kol­lekt­sioo­ni esit­lus toi­mus vaa­temän­gu­li­selt ga­le­riis Vaal ke­set Rutt Tul­vin­gu maa­le. Kõige põne­va­mad tun­du­sid esit­lu­se need het­ked, mil üks mee­dium su­las mär­ka­ma­tult tei­ses­se. Kui hiig­las­li­kult pro­jit­see­ri­tud Ru­ti lib­li­kad hak­ka­sid vä­re­le­valt män­gi­ma Ok­sa­na va­li­tud kan­gas­tel ja si­lue­til. Kuid taas on tä­he­le­pa­nuväär­ne, et need lib­li­kad lei­dis Ok­sa­na maa­li­delt, mit­te loo­du­sest.

Al­gu­se sai see kol­lekt­sioon sa­mas va­na­lin­na tre­pi­ko­jas, mi­da Ok­sa­na ja­gab Ru­ti­ga. Tre­pi­ma­de­mel ala­nud te­rest kas­vas väl­ja südam­lik sõprus ja aus­tus va­na­daa­mi loo­min­gu vas­tu. Tul­vin­gu­te ko­du, mis kae­tud Ru­ti suu­remõõtme­lis­te maa­li­de­ga, jät­tis Ok­sa­na­le kus­tu­ma­tu mul­je ja nõudis vää­ri­kat vas­tust moe­kuns­ti va­hen­du­sel.

„Need pil­did on nii ilu­sad. Ja mis mul­le meel­dib – need on häs­ti eksp­res­siiv­sed! Pal­jud mu sõbrad on küll imes­ta­nud – mi­da sa neis lib­li­ka­tes leiad, nad on ju ko­le­dad, loo­du­se vär­vi­ki­re­vus ja sümmeet­ria on pal­ju ilu­sam. Aga mi­nu jaoks on olu­li­ne nen­de pil­ti­de väl­jen­dus­rik­kus, nad on häs­ti „k­rei­si­d”.”

Ok­sa­nat ei köi­da klas­si­ka­li­ne ilu. Kui an­nan Ok­sa­nal va­li­da „Mi­lo Ve­nu­se” ja Pi­cas­so „A­vig­no­ni nais­te” va­hel, siis va­lib ta oo­tuspä­ra­selt vii­ma­se. See­ga ihu ja hin­ge­ga eksp­res­siiv­ne mo­der­nist. Ro­man­ti­ku­te ja imp­res­sio­nis­ti­de loo­ri­ta­tud ilu jä­tab Ok­sa­na üsna külmaks.

Suure joonega

Ok­sa­na keh­tes­tab end imet­lusväär­se isee­ne­sestmõis­te­ta­vu­se­ga. Ka klien­ti­de­ga su­hel­des ei mõtle ta komp­ro­mis­si­de­le: „Ma liht­salt ütlen, kui­das asi peab ole­ma. Kui tu­leb ini­me­ne min­gi Ar­ma­ni klei­di pil­di­ga, siis ütlen, et ta võib ju tel­li­da Ar­ma­nilt. Ma ar­van, et mi­nu klien­did usal­da­vad mind ja ma pean jul­ge­ma iga oma klei­di sis­se pan­na sil­di „Ok­sa­na Tan­di­t”. Kui klient hak­kab dik­tee­ri­ma, siis – nä­ge­mist! Sel­lis­te õmb­lustöö­de jaoks on ole­mas tjot­ja Ma­riad.”

Ok­sa­na on kind­las­ti era­kord­selt am­bit­sioo­ni­kas – ta ei hä­be­ne oma ee­lis­tu­si ja loo­min­gut ka suu­re­joo­ne­li­selt väl­ja käia. Kas see ei ole te­da ini­mes­te­ga tülli aja­nud? „Ma aus­tan kõiki te­gi­jaid. Need, kes on mi­da­gi elus saa­vu­ta­nud, tea­vad ka oma püüdlus­te hin­da. Mul­le meel­dib te­ha koostööd an­de­ka­te ja am­bit­sioo­ni­ka­te ini­mes­te­ga, tei­sed mind ei hu­vi­ta.”

Ok­sa­na püüab vä­he­malt kor­ra aas­tas tul­la väl­ja oma suu­re­joo­ne­li­se moe­vaa­temän­gu­ga. Kut­su­da neid ho­bu­se­tal­li­des või Must­pea­de ma­ja saa­lis an­tud spek­taak­leid ta­vapä­ras­teks moe-sõudeks oleks ahis­tav. „See on va­ja­dus eks­po­nee­ri­da ja ja­ga­da emot­sioo­ne. Kui ma olen mõel­nud, et mi­nu loo­du on ilus, siis te­kib va­ja­dus proo­vi­da, kas see meel­dib ka teis­te­le.”

Ok­sa­na tem­pe­ra­ment­ne ja komp­ro­mis­si­tu am­bit­sioo­ni­kus on mi­tu püga­lat eest­las­te heaks­pee­ta­vast too­nist kõrgem, kuid ka sel­lest on ta võlu­valt üle: „See on teis­te prob­leem. Ma ei ole võib-ol­la tões­ti kõige tak­ti­tun­de­li­sem. Kuid kõige täht­sam on jää­da au­saks. Ma püüan eral­da­da isik­li­kud am­bit­sioo­nid pro­fes­sio­naal­sest.”

Sel het­kel ei ole enam olu­li­sed mait­se-ee­lis­tu­sed, pi­gem sar­na­ne IQ-ta­se.

Ok­sa­na, mil­li­ne on si­nu mis­sioon siin pla­nee­dil? „I­ni­me­sed ki­pu­vad tões­ti unus­ta­ma nii elu­li­si küsi­mu­si. Ma ütleks dos­to­jevs­ki­li­kult, et maail­ma pääs­tab ilu. Ning olu­li­ne on se­da ilu mit­te ai­nult tar­bi­da – vaid ka juur­de luua.”

Oksana Tandit

Haridus:

•• 1991–1994 õppis Tartu ülikoolis filosoofiat, võõrkeeli ja kirjandust

•• 1994–1997 koreograafia, klassikalise tantsu ja lavastamise õpingud pedagoogikaülikoolis

•• 2001–2004 Euroülikooli moedisaini eriala

Töö:

•• 2000. aastal asutas agentuuri A Media Management, ta on agentuuri juht ja disainer

•• 2007. aasta oktoobrist Eesti moedisaini liidu juhatuse liige ja moepäevade „Tallinn Fashion Week” initsiaator.

•• 2007. aasta detsembrist ajakirja Avenüü peatoimetaja ja loovjuht

Saavutused:

••  2004 Moedisainerite konkursi „SuperNoova 2004” vanema kategooria võitja

••  2008 Kuldnõela nominent