Göran Lind: "Kõigepealt ütlen kohe, et ei taha osaleda Eesti arutelus, seepärast räägin eelkõige üldisest teooriast ja Rootsi kogemusest.
1970-ndatel ja 1980-ndate alguses devalveeris Rootsi oma krooni viis korda. Seda selleks, et kompenseerida tõusvaid palku ja kulutusi. See aga ei lahendanud probleemi, tegu oli ajutise abinõuga. Järgneb inflatsiooni kasv ja palgasurve tuleb tagasi.

Rootsi probleem oli konkurentsivõimetu ja vanamoodne tööstus. Devalveerimine vähendab vajadust tööstust ja äri moderniseerida, nii et produktiivsuse kasv jääb madalaks, see on aga lõppkokkuvõttes ainuke jätkusuutlik tee, millega võimalik elatustaset tõsta. Kui vaadata Rootsit sellest perioodist, siis tuleb see tendents välja.
Ujuv valuutakurss (see on praegu näiteks Rootsis – toim.) annab riigile leevendust lühiajaliselt, kuid ainult siis, kui sellega kaasnevad väga ranged poliitilised meetmed (fiskaalpoliitika ja intresside osas, palgapoliitikas), sest risk, näiteks inflatsioonirisk, on endiselt kõrge.
Kokkuvõttes võib öelda, et pole vahet, kas sul on fikseeritud kursiga valuuta või vabalt ujuv valuuta, mõlemal juhul tuleb fiskaalpoolel järgida väga kindlat poliitikat: inflatsioonivastane tegevus, palkade kontroll ja intressimäärad. Kui sa pead neid asju niikuinii tegema, siis tasuks hoida fikseeritud kurssi.

Võtame kas või näite Taanist, kes praegu hoiab intressimäärasid väga kõrgena, et säilitada oma krooni ja euro vahetuskurssi. Rootsis on asi teistmoodi, sest enamik rootslasi ei poolda euroga liitumist."