Üle kümne aasta on Eestis kehtinud valuutakomitee süsteem ja krooni kurss on olnud fikseeritud euro suhtes. Kahjuks pole inflatsioon olnud fikseeritud muu Euroopa tasemele. (2008. aastal oli inflatsioon Eestis umbes 10%, samal ajal euroalal vaid 1,6%.) Niisuguses olukorras muutus ka Eesti tööjõud liiga kalliks – sellest tuleb osalt ka viimase aja koondamiste laine.

Et mõista paremini devalvatsiooni seotust inflatsiooniga, võib olukorda võrrelda eksamiga. Nagu ükski üliõpilane ei taha eksamil läbi kukkuda, nii ei taha ka ükski riik raha devalveerida. Kui aga kogu semestri vältel pole õpitud, siis viimase õhtuga ka enam mägesid ei liiguta. Samamoodi – kui on aastaid lastud inflatsioonil omapead minna, ei aita ka mõned (kuigi valusad) eelarvekärped suurt midagi.

Eesti tööjõu olukorra teeb veelgi halvemaks see, et mitmed meie naabrid – Venemaa näiteks – on juba oma raha 30% devalveerinud. Seega on meie võistlejate tööjõud juba 30% odavam.

Kui kroon devalveeritaks kohe 30%, võidaks sellest eksportiv tööstus ja taastuks Eesti rahvusvaheline konkurentsivõime. Kaotajaks jääksid pangad ja eurodes eluasemelaenu võtnud perekonnad. Kallimaks läheksid puhkusereisid välismaale ja Prantsuse vein. Aga Põltsamaa veinil seevastu läheks paremini.

Devalveerimisest kannataks Eesti rahvusvaheline maine. Aga mainekujundajatele peaks meelde tuletama, et näiteks Itaalia devalveeris 1995. aastal ja see ei takistanud neid 1999. aastal euroga ühinemast. Nii et pole vist suuremat häda?

Kui devalveerimine oli Euroopa ääremaadel enne euro tulekut tavaline, siis tõsisema deflatsiooni juhud on olnud võrdlemisi haruldased ja tavaliselt viinud väga sügava kriisi ja katastroofilise tööpuuduseni.

Esimene ja kõige tuntum deflatsiooniepisood oli USA 1929.–1933. aasta Suur Depressioon, kus hinnad langesid umbes u 10% aastas. Majandus nende nelja aasta jooksul pidevalt aeglustus, sest ostjad lükkasid oste edasi: ostan siis, kui hinnad veel langevad. Ettevõtjad reageerisid kulusid kokku hoides – tootsid vähem ja vallandasid töötajaid. Tekkis niinimetatud deflatsiooniline spiraal: langevad hinnad, kokkuvarisev majandus ja kasvav tööpuudus. Suure Depressiooni kõrghetkel oli tööpuudus 25–30%.

Ajaloo õppetunnid

Teine ebameeldiv deflatsiooni-episood leidis aset Argentinas. Argentinas nagu Eestiski tegutses pikka aega valuutakomitee, kuid inflatsiooni ohjeldamisega ei tuldud sealgi toime. Kui majandust tabas 1990. aastate lõpul kriis, käivitati IMF-i „stabiliseerimisprogramm”. Võeti IMF-ilt laenu ja kärbiti kulusid. Majandus aga läks ainult allamäge. Tööpuudus kasvas 25%-ni, rahvas tuli tänavatele. Kolm aastat hiljem, 2002, pidi Argentina ikkagi raha devalveerima. Isegi IMF tunnistas tagantjärele, et devalveerimisega poleks pidanud venitama. Argentiinlastele jäi kaela IMF-i „abi”, s.t miljardeid välisvõlga (devalveerimise järel kolm korda kallimates) dollarites.

Arvestades ajaloo õppetunde pole deflatsioon sugugi ohutu väljapääs. Tänapäeva probleemidest rääkides tuleks rõhutada, et nii devalvatsiooni kui ka deflatsiooni ohu on põhjustanud viimaste aastate kõrge inflatsioon. Aga tundub, et seesama seltskond, kes inflatsiooni halba mõju ei märganud, ei märka nüüd deflatsiooniga kaasnevaid ohte.

Eriti paistavad devalvatsiooni vastu (ja deflatsiooni poolt!) olevat pangad. Aga kas inimestel, kelle palka on 30% kärbitud, on siis kergem eluasemelaenu tagasi maksta? Ja mis saab eluasemelaenust siis, kui tööpuudus on 25%? Paistab, et pangad ja ennast lõhki laenanud perekonnad kaotavad nii deflatsiooni kui ka devalvatsiooniga.

Välistades devalvatsiooni valime tahes-tahtmata deflatsiooni tee. Aga ajalugu näitab, et deflatsiooniga kaasnevad omad ohud, mis pole mitte väikesed.

Samal teemal:

Raivo Vare: „eurota me sellest august välja ei hüppa” ÄL, 4.02

Hardo Pajula: „kroon ongi juba odavnenud” ÄL, 28.01