Nüüd on oma soovitused esitanud Arengufond dokumendis, mis kannab tiitlit „Valge paber riigikogule”.

Esiteks tõdeb Arengufond, et praeguses kriisis ei saa süüdistada pelgalt ülemaailmset arengut, vaid ka Eesti enda majandusstruktuuri nõrkust. Buumiaastatel kes­kendus Eesti eesotsas poliitikutega liialt oma naba imetlemisele ega soovinud asjade tegelikku seisu kainelt hinnata. Teiseks leiab raport, et euro pole Eesti majanduse jaoks mingi võluvits – kiire eurole üleminek on küll parem, ent struktuurimuutusi vajab majandus nii või teisiti. Kolmandaks leitakse dokumendis, et riigi roll majanduses peab muutuma aktiivsemaks. Nii tuleb Eesti majandusel selgemalt fokuseeruda teatud kindlatele tegevusvaldkondadele, mis tõotavad eksporditurul tulu tuua: näiteks tervise- ja heaolutooted, mida vajab maailma vananev rahvastik, ning keskkonnatehnoloogia, näiteks taastuvenergeetika ja reoveepuhastite seadmed. Arengufondi hinnangul peaks riik uurima 50 suuremalt eksportijalt: mis probleemid neid konkreetselt vaevavad? Neljandaks tehakse ettepanek ka mitmeks maksumuudatuseks: maksustada tööjõudu vähem, vara ja omandit aga rohkem.

Iseenesest ei ole kogu selles jutus mitte midagi uut. Eesti mõistlikumad majanduseksperdid on seda aastaid rääkinud. Ning ühegi tõeliselt konkurentsivõimelise riigi valitsus pole kunagi arvanud, et heaks majanduspoliitikaks piisab pelgalt madalatest maksudest.

On traagiline, et ajal, mil paljud teised riigid on juba ammu astunud konkreetseid samme kriisist pääsemiseks, pole Eesti ikka veel suutnud väljuda ideoloogiliste vaidluste faasist. Aga praegune kriis ei ole laboratoorne eksperiment, millega katsetada üht või teist ideoloogiat-usutunnistust. Praegu on aeg, mis nõuab toimivaid lahendusi.