Tegeleme võimalusega, et riskistsenaariumist läheb
halvemini, tunnistab Ligi. Foto: Rene Suurkaev

 •• Meedias on viimasel ajal viidatud, et euro-eesmärki pole enam tõenäoline saavutada. Vastake lihtsalt ja konkreetselt, on see veel eesmärk? Ja kas Eesti püsib 3% eelarvedefitsiidi raames?

See on eesmärk, prioriteet ja ka praegune seis, kui teeme lõpuni plaanitavad otsused. Aga et asi on piiri peal, tegeleme võimalusega, et riskistsenaariumist läheb halvemini, pidevalt edasi.

•• Kui palju on praegu vaja veel kärpida ja lisatulusid leida, et ka 2009. aasta lõpus saaks öelda – püsitud on 3% defitsiidi piires?

Minimaalselt kuus miljardit koos riigikogu praeguste otsustega, aga arvestama peab ka võimalusega, et sellest ei piisa.  

•• Iga päev asjad muutuvad, midagi ütlevad riigikogulased, midagi ministrid, mingit infot tuleb riigikogu komisjonidest. Milline on praeguse seisuga rahandusministeeriumi nn ametlik kärpekava?

Ma ei jaksaks võidelda signaalidega, püüan neid ise mitte asjatult juurde tekitada ning lähtun riigikogu ja valitsuse otsustest. Need on avalikud ja lõplikud.

•• Kas te ise toetate käibemaksu tõstmist 18% pealt 20% peale? Või on äkki käibemaksu tõstmisel ka teisi arve kaalutud?

See samm ei tee õnnelikuks, aga kärpimistega oleme jõudnud märksa kaugemale, üle valulävede. Lisatulusid siiski on vaja. Tarbimise maksustamine on nii lühiajalise leevendusena kui ka pikaajaliselt õige suund. Majandusele on hoopis ahistavam tööjõu ja tulu maksustamine. Võib ju korrutada, et käibemaksu ei hakka laekuma, aga võrreldes mittetõstmisega laekub teda kindlasti rohkem.  

•• Kas Eesti riik peaks emiteerima võlakirju?  

Laen pole tulu ja võlakiri ei lahenda puudujäägi probleemi. Vältimatult peame tegelema kokkuhoiu ja lisatuludega. Reservide kasutamine ja laenud on kõik piiratud ega lahenda tulude-kulude vahe muret.

•• Kas teise pensionisamba külmutamise plaani juures peaks kaotama selle kompenseerimise lubaduse? Isiklikult arvan, et tegu on absurdse lubadusega, mida niikuinii täita ei suudeta…

Mina seda vekslit heaks kiitnud polekski, aga säärane oli kompromiss, mis valitsusel muid otsuseid teha lasi. Keegi ei tohiks mu meelest teha nägu, et suudab end juustest tõstes heastada ränga üleilmse kriisi tagajärjed. Aga ma ei tea, et oleks selle teema entusiastlikke taasavajaid või et see oleks veel tagasipööratav juriidiliseltki.

•• Mida te ütlete ennustuste kohta, et käibemaksu, aktsiiside ja saastetasude tõus kergitab inflatsiooni nii palju, et me ei mahu enam Maastrichti inflatsioonikriteeriumi sisse? Olete vastavasisulisi arvutusi teinud?

Loomulikult on selle kohta arvutused olemas. Me ei tea veel, millised saavad olema riigikogus tehtavad kompromissid, aga püüame kaasas käia ka seal tekkivate mõtetega. Eelarvevabu nädalavahetusi ega õhtuid meil pole. Kokkuvõttes näib, et ekstreemsused suudame ehk ära hoida ja sel juhul mahume raamidesse. Need raamid on hetkel 1,5% lubatud inflatsiooni pluss meie enda prognoositav deflatsioon suurusjärgus 1%.

•• Kas praegu veel kehtivaid käibemaksuerisusi ei peaks kaotama? Ja pealegi, kas erisustega ei rikuta solidaarsusprintsiipi, näiteks seda, et raamatuid, perioodikat, aga ka turismiteenust tarbivad suures osas kõrgema sissetulekuga inimesed? Kas sellist maksupoliitikat ei saa käsitada jõukate inimeste tarbimisharjumuste doteerimisena?

Selles hinnangus on tubli iva ja kui saaks süsteemi algusest alata, ei eelistaks ma maksunduslikult ühtki kaupa. Aga me ei ole alguses ja reaalsus on ka keerulisem. Turism näiteks on pooleldi eksportkaup ja siin on ekspordiloogikal ehk nullmääral oma koht. Eriti praeguses turuolukorras ei saa teistpidi mõelda. Ka teiste kaupade puhul ei räägiks ma niivõrd solidaarsusest kui neutraalsusest, sest nende erandite tarbimisel ei ole seos sissetulekuga kaugeltki ühene. Käibemaks peaks olema neutraalne, muidu jäävadki poliitikud igavesti erandite üle vaidlema ja maksupettureil on hingamisruumi rohkem. Praegused erandid tekitavad piisavalt küsimusi, näiteks kas kriminull on tähtsam kui piim või Õhtuleht parem kui leib. Õige vastus ei ole, et ka leiva ja piima peab sama tähtsaks tegema, õige on, et riik peab korjama oma maksu selliste vaidlusteta ka trükistelt ning andma eelarvest tuge neile, kes ise esmatarbega hästi hakkama ei saa.

•• Enamik maailmas tunnustatud ökonomiste pooldab automaksu: maks kõikidele autodele, väiksematele väiksem ja suurematele suurem. Millal tuleb Eestis riiklik automaks?

Ma ei tahaks uute maksudega hirmutamisega kaasa minna – majandus ägab ja riigi osakaal SKT-st on kerkinud üle 40%. Kütuseaktsiis on kõige loogilisem automaks, sest on tugevalt keskkonnamõju ja tarbimisedevusega seotud. Eraldi maks peaks ikkagi samadest kriteeriumidest lähtuma, kuid ei kubatuur ega võimsus ole nii täpsed kui kütusekulu. Soome on oma automaksu määraga tipus, aga selle rakendamisel on ka probleeme, olen isegi lugenud autoriteetset hinnangut, et sel moel ta ei tööta. Kas või Euroopa Liidu ühtse turu pärast mitte.

•• Kas varamakse, näiteks kinnisvaramaksu, valmistatakse rahandusministeeriumis ette?

Mitte minu ülesandel. Küsin: kus on too laenudega koormamata kinnisvara, millel jagub turuväärtust ja ta omanikul maksevõimet? Turg mõõnab ja kui ähvardame veel maksuga, ei söandata ka osta. Ma ei näe loogikat intresside tulumaksuvabastusel ja kinnisvaramaksu kaudu sama raha tagasivõtmisel.

•• Kas valitsuses on arutatud teemat, mis saab juhul, kui Läti peaks oma raha devalveerima? Kuidas see mõjutaks Eestit? Mida peab Eesti sellisel juhul tegema?

Minu valitsuse-ajal igatahes mitte. Aga riske on riik hinnanud ja meie rahanduspoliitilised valikud sellest ei muutuks. Me pole välja mõelnud, et see oleks Lätile lahendus, küll aga peame tunnistama, et selle emotsionaalne ja majanduslik mõju oleks meile kahjulik.