Jaanus Orgussaar on suverään eesti disainis, tema looming kõrgub uhkes üksinduses. Kust on pärit tema loomingu juured? Sest silmanähtavaid õpetajaid või koolkondi on tema puhul raske tuvastada.

Jaanuse juured on tuumas. Tema loomingus saab geomeetria vastuvaidlemist mittesalliv absoluut pühitsetud võimalikult selge vormi ja struktuuriga objektides. Tihti on neid objekte keeruline ootuspärastesse raamidesse aheldada, mis sunnib veelgi enam tööde sisusse süvenema.

Just nii nagu Jaanus on ülima loomulikkusega liikunud ühest meediumist teise (mood, jalatsite disain, mööbli disain, lavakostüümid, arhitektuur), nii on ka tema objektid vaadeldavad eelkõige vabalt, puhtalt iseeneses. Mingi osa neid eeterlikke mõttemänge on vormistatud lampideks, teine osa majamakettideks. Viimasel ajal palju kasutatud sõnad, nagu „innovatsioon“, „progressiivsus“ või „loovmajandus“ tunduvad Jaanus Orgusaare loomingut kirjeldades ühtäkki kuidagi haledad ja jõuetud.

Ambient-disain

Ma teen tegelikult Jaanusele liiga, kui lükkan fookuse vaid kõige abstraktsemale mängumaale. Muidugi on see kõige vundamendiks, kuid kohati hämmastab peale ülima vormimängu ootamatult disainilik funktsionaalsus ja ergonoomika. Mingis mõttes on see ideaalne sümbioos, et vältida tühist ja ilutsevat disainikeelt. Viimse detailini selitatud idee hoiab teoseid koos – see on nagu Maa gravitatsioon, mida pole näha, kuid ometi tõmbab see meid igapäevaselt planeedi südamiku poole raskuskiirendusega 9,8 m/s².

Vaadates Jaanuse kõige puhtamaid ja abstraktsemaid objekte, siis on see sfääriline ning tajusid avardav nagu ambient-muusika. Ilus just oma ilutus optimaalsuses – ei midagi üleliigset, pigem viimse kraadini timmitud liikumine. Tähelepanekud elust, kust on destilleeritud välja see kõige ajatum ja puhtam.

Paratamatult mõjuvad sellised rafineeritud kordustele rajatud vormimängud meditatiivselt, umbes nagu südametuksed. See on emotsioonitu nagu fraktalite keel või raku ehitus. Sellist orgaanilist kasvamisprintsiipi võib kohata nii objektide vormikeeles kui ka soovis sünteesida eri valdkondi – tundub, et oma viimastes otsingutes on Jaanus kasvanud üha mastaapsemaks, sekkudes ka arhitektuuri mängumaale. Miks ei võiks olla interjöör sümbiootiline osa kogu maja olemusest?

Kohati tundub, et Jaanus on lisaks tavapärasele kolmele mõõtmele püüdnud haarata silmale nähtamatut neljandat – see sunnib ka vaatajat end pingutama ja geomeetria keerdtreppides ekslema.

Jaanus ongi eelkõige teadlane ja mõttemängur kunstimaastikul. Tema tööde taga kumab haruldast distsiplineeritust ja oskust mõtted prügist puhastada.

Platoni jälgedes

Materjalidest kuulub Jaanus Orgussaare suurim poolehoid vineerile, mis lubab endaga mängida umbes nagu paber. Kihilisest puidust laseriga välja lõigatud detailid on algosakesed, mis lubavad end kombineerida lõpututes variatsioonides. Vormide loomisel on disainerit inspireerinud viis keha, eriti tetraeeder ja ikosaeeder. Need algmudelid on võimalikult ausad ja loogilised, võttes iseendas kokku maailma loomise ning ülesehituse printsiibid.

Vineeris kui puitmaterjalis on sees loodusele omast soojust. Just inimloomuse geniaalsusest tulenev püüe ületada loodust või saada vähemalt osadus selle algprintsiipidest hoiabki kogu Jaanus Orgusaare loomingut erakordses pinges. Jaanus on tuumale lähedal.

Näitus

Jaanus Orgussaare

näitus Kunstihoone galeriis

Avatud 2. augustini