See tähendab, et kui lepingus leppetrahvi ei käsitleta, siis seadus selle nõudmiseks ka õigust ei anna.

Leppetrahvi nõudmise kohta ütleb võlaõigusseadus, et see peab toimuma mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Seejuures tuleb siiski arvestada, et „mõistlik aeg” on määratlemata õigusmõiste ning tähtaja mõistlikkust tuleb hinnata iga juhtumi eripära silmas pidades. Põhimõtteliselt tähendab see, et kuigi üldine tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat, siis kindlasti ei tuleks nii kaua oodata, enne kui võlgnikule teada anda, et temalt nõutakse leppetrahvi. Ja ehkki kohus on teatud juhtudel leidnud, et ligikaudu kolm kuud pärast kohustuse rikkumisest teada saamist esitatud leppetrahvi nõue on mõistlik, tuleb, nagu eespool öeldud, iga juhtumit eraldi vaadata. See tähtaeg, mis on ühel juhul aktsepteeritav, ei pruugi seda teisel juhul olla. Seega peab kahjustatud pool esitama „mõistliku aja” jooksul võlgnikule teate leppetrahvi kohaldamise kohta ehk parim soovitus oleks – võimalikult kiiresti pärast kohustuse rikkumisest teada saamist.

Viivitada ei tasu

Seega, alusetu või ka pahatahtlik viivitamine leppetrahvi nõudmisest teatamisega võib viia selleni, et kohus leppetrahvi nõuet ei kinnita. Ning riigikohus on öelnud (RK lahend nr 1-2-3-15-08), et kohustades kahjustatud poolt esitama teate leppetrahvi nõudmise kohta mõistliku aja jooksul, võimaldab seadus võlgnikul valmistuda selle maksmiseks, võtta tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks ning annab võlgnikule selguse võimalike tulevaste kohustuste kohta. Ka ei eelda leppetrahvi nõudest teatamine leppetrahvi suuruse märkimist. Leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ette nähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada.