„Mehed – ei saa nendega, ei saa nendeta,” ohkavad naised, kui mees alles viienda meeldetuletuse peale lambipirni ära vahetab.

Sellise sissejuhatusega võiks alustada artiklit ajaviiteajakirjanduse kollasematel külgedel. Seekord pean ma aga silmas palju tõsisemat teemat: nimelt kuidas sundida teadlased ja ärimehed koostööle, kui neid panevad „tiksuma” hoopis erinevad asjad ja nende teineteisemõistmine on parimal juhul puudulik.

Ärimehed on tavakodanikule suhteliselt lihtsalt mõistetavad olendid, keda motiveerib üldjuhul raha. Seda teenitakse nii nagu osatakse: kes teeb äri meditsiinis, kes seakasvatuses – ühtmoodi on eesmärgiks kasum. Edu ja sellega kaasnev rikkus toob teiste ärimeeste tunnustuse ja vähem edukate kadeduse. Raha peetakse mõnel juhul ka veidi räpaseks, palju üllam oleks tegeleda kõrgemate väärtuste poole püüdlemisega, teha näiteks teadust...

Teadlased nagu oleksidki oma suhtumiselt tüüpilise ärimehe vastandid. Raha ise ei ole teadlasele üldjuhul eesmärk, vaid pelgalt vahend, et teha veel rohkem teadust. Kui keegi on juhtunud nägema palju aastaid töötanud teadlase CV-d, siis enamasti sisaldab see lehekülgede viisi viiteid teadusartiklitele, mille kaasautoriks ta on olnud. Kui asjasse veidi süveneda, siis selgub, et teadussfääris keerlebki elu ümber teadusartiklite. Nende avaldamine võimalikult prestiižikas ajakirjas on see, mis toob kolleegide tunnustuse ja ka raha – teadusteemade rahastamisel on teadlase tase oluliseks mõõdikuks ja seda taset mõõdetakse avaldatud artiklitega.

Ma ei taha kuidagi teadlasi selle pärast halvustada. Teadlased väärivad meie kõigi austust oma pühendumuse ja panuse eest, mis nad on andnud teaduse ja seeläbi kogu maailma elujärje edendamisse. Paraku tekib siin pisike probleem. Teadustulemused oleks tore ju ladusalt ka ellu rakendada, sh majanduseduks siirata, aga kui ärimehed ja teadlased on motiveeritud niivõrd erinevalt, räägivad nii erinevat keelt, siis kuidas seda teha?

See probleem ei ole hiljuti avastatud, sellega on kõrgeimal tasemel tegeletud aastakümneid. Üle maailma on ilmselt tuhandeid riiklikke abiprogramme, mis on mõeldud teaduse ja äri vahel ühenduse loomiseks ja edendamiseks. Nii ka Eestis – meil on ülikoolides Spinno programm, siis teadus- ja arenduskeskuste programm, meil on teadus- ja arendustegevuse projektide toetamise programmid jne. Ja ka edu on saavutatud: ülikoolide ja ettevõtete koostöö rahaline maht on kuuldavasti viimase mõne aastaga vähemalt kümnekordistunud. Kas siis praegu tehakse seda nii palju või on saladus pigem selles, et varem tehti nii vähe? Siis mitmekordistab mahtu isegi mõõdukas kasv. Ka meedias on avaldatud rohkelt edulugusid kõlavate nimedega spin-off-firmade asutamisest, mille pressiteatele lisatud fotol noored lipsustatud ärimehed suruvad hammaste särades kätt muhedatel professoritel. Selle taustal võime paraku näha, et neid ettevõtteid ei ole sugugi nii palju, kui me tahaksime, ja paraku hääbuvad paljud nendest vähestestki kõlavate nimedega spin-off’idest juba mõne aastaga uurimistoetuste najal vegeteerivateks laborikesteks, kus tehakse edasi sedasama teadust ja siis aeg-ajalt kurdetakse, et keegi ei taha seda osta. Milles on probleem?

Süsteem vajab muutmist

Hiljaaegu teadus- ja haridusministeeriumis toimunud kõrgetasemelisel kohtumisel vastas üks lugupeetud professor küsimusele koostööst ettevõtetega, et artiklit kirjutav teadlane on sellele 150% pühendunud ja parem oleks, kui ettevõtja teda selle juures ei tülitaks. See siiras seisukoht panigi mind mõtlema: kas ehk pole meil toetusprogramme luues midagi kahe silma vahele jäänud? Need on loodud, tuginedes ettevõtluse loogikale, et soodustades koostööd, teenitakse rohkem raha. Aga mis siis, kui üht osapoolt raha ei motiveeri? Lihtne vastus tundub olevat, et tuleb muuta süsteemi, s.t mitte enam hinnata ja rahastada teadlasi teadusartiklite alusel. Aga mille järgi siis? On ju teadusartiklid oluliseks mõõdikuks ka rahvusvahelisel tasandil, nii et ilmselt ei saa neid päris prügikasti visata, vaid tuleks pigem millegagi täiendada. Kardetavasti jääb minu rolliks siin ainult küsimuse püstitamine – loodetavasti ühe tilgana veskile, mis peaks eri osapoolte koostöös valmis jahvatama ka uue hindamis- ja motiveerimissüsteemi.