2008. aastal formuleeritud Soome uue innovatsioonistrateegia järgi on sealse riikliku innovatsioonipoliitika peamised eesmärgid tootlikkuse parandamine ja pioneerlus, s.o innovatsiooni kõige eesmises ešelonis sammumine.

Rahvusvaheline komisjon, kellel soomlased seda strateegiat kriitiliselt hinnata palusid, märgib äsja avaldatud raportis, et mõlema eesmärgi osas on Soome areng pikka aega olnud imetlusväärne – tööjõu tootlikkuselt on peaaegu järele võetud USA-le, mida üldiselt peetakse maailma tootlikkusliidriks, ja Euroopa Patendiametis registreeritud patentide arv oli kuni aastatuhande vahetuseni stabiilselt tõusuteel.

Viimastel aastatel on aga taevasse kerkinud murepilvi: info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning tööstusseadmete sektori areng on takerdunud, mida näitab teadus- ja arendustegevuse töötundide vähenemine 2005. ja eriti 2007. aastal, esimest korda sõjajärgsel ajal. Sealhulgas on nende töötundide hulgas kasvanud koordineerimise, üldise disaini ja juhtimistöö osa, rutiinseid ülesandeid (nt tehniline joonestamine) ja ka toodete konkreetsetele tarbijatele kohandamine viiakse isegi valdavalt Soome omanikele kuuluvates ja soomlaste juhitud ettevõtetes üha suuremas osas välismaale.

Seega võib öelda, et Soome on ristteel – kas minna aeglase stagnatsiooni või uute jõukuse allikate otsimise teed. Soome tulevik sõltub edaspidi „vähem üksikutest juhtivatest majandusharudest ja ettevõtetest ning rohkem laiaulatuslikust ettevõtlusaktiivsusest”. Soome senise (eduka) innovatsiooni- ja majanduspoliitika tuumaks on olnud täpselt suunatud tugi- ja abiprogrammid, uutes oludes see lähenemine hästi ei tööta.

Uue innovatsioonistrateegia üheks nurgakiviks on Soome seepärast võtnud „laiapõhjalise innovatsioonipoliitika”, mille sisu on strateegias jäetud täpselt välja toomata, aga põhimõtteliselt peaks see tähendama innovatsiooni senisest laiemat defineerimist. Strateegiat hinnanud eksperdid leiavad, et „lai võib olla muutunud juba liiga laiaks – kõiki ettevõtte poliitikaid kaldutakse nägema innovatsioonipoliitikana”, ja isegi normaalset äri arendamist, mida tavaliselt juhib turg, on hakatud nägema riikliku poliitika eesmärgina.

Suur kõrgharitute väljavool

Teine põhimõtteline muutus meie naabrite innovatsioonistrateegias on senisest suurema tähelepanu pööramine tarbijate-kasutajate soovidest, ettepanekutest ja nõudmistest lähtumisele, kasutajate kaasamisele protsessi. Soovitakse, et innovaatiline tegevus ei seisneks üksnes teadlaste ja inseneride peas sündinud uute ideede kasutajate ette heitmises.

Hindamisgrupp näeb muidu positiivses rõhuasetuse muutumises ohtu, et Soome hakkab kasutajakeskset lähenemist arendama liiga otseste meetmetega, mis võib pigem kahju kui kasu tuua, sest kasutajakesksust edendab kõige paremini ikkagi lihtsalt ettevõtetevaheline konkurents. Näitena, millise riikliku poliitikaga saab edukalt edendada kasutajakeskset innovatsiooni, esitlevad nad Taanit, kus ettevõtlussektoris on nõutud tegelasteks muutunud Taani ülikoolides ette valmistatud antropoloogid ja etnoloogid, kes oskavad tootearendusele ja kultuuridevahelisele suhtlusele vaadata pilguga, mida läheb vaja maailmaturul läbilöömiseks.

Soome innovatsioonisüsteemi rahvusvahelisele dimensioonile on hindamisraportis pühendatud eraldi peatükk, kus öeldakse, et süsteem on vähem rahvusvahelistunud, kui üldiselt arvatakse, ja mahajäämus konkurentidest suureneb. „Innovatsioonipoliitika üheks peamiseks eesmärgiks peaks olema sügavam sukeldumine globaalsesse teadmiste ookeani. Arenevate majanduste kasvav roll üleilmses innovatsioonisüsteemis tekitab hiilgaslikke väljakutseid, aga veel suuremaid võimalusi.”

Finantsküljest on Soome ülejäänud maailmaga suhteliselt tugevalt integreeritud, aga sotsiaalsest vaatevinklist on tema integratsioon palju nõrgem, kuigi just „üleilmastumise sotsiaalne dimensioon näib innovaatilisuse seisukohast olevat tähtsam kui majanduslik”.

Soome on üks väheseid OECD maid Mehhiko, Korea, Itaalia ja mõnede Kesk- ja Ida-Euroopa maade kõrval, kus kõrgharidusega inimeste väljavool riigist on olnud suurem kui sissevool, näitas üks OECD uuring. Lisaks on Soomes suhteliselt vähe välisüliõpilasi, teadlased on rahvusvaheliselt vähemobiilsed ja see mobiilsus on viimasel ajal veelgi kahanenud, otseinvesteeringuid tuleb riiki vähem, kui soomlased teevad väljapoole.

Uute tegijate vähesus

Soome innovatsioonisüsteemi veel üheks oluliseks puuduseks peetakse kasvuettevõtete vähesust. Soome senine edu on tulnud peamiselt olemasolevate ettevõtete tootlikumaks muutumisest sisemiste ümberkorralduste abil. Vähe on aga uusi efektiivseid ja kiiresti kasvavaid ettevõtteid, mis lükkaksid vanad ja stagneeruvad kõrvale.

Üheks põhjuseks peavad eksperdid maksusüsteemi, mis ei motiveeri ettevõtja eeldustega inimesi valima ettevõtja karjääri. Teiseks, uute ettevõtete toetamise süsteem on aastate jooksul muutunud liiga kohmakaks ja tegutseb tihti pigem ettevõtluse toetamiseks loodud asutuste endi kui ettevõtluse huvides – oma aja ära elanud programme ja asutusi on vaja julgemalt kinni panna. Kolmandaks, soomlaste seas küllalt laialt levinud enesehinnang näib olevat, et nad ei ole oma olemuselt ettevõtlikud. Kuid väliste hindajate arvates on siin suureks süüdlaseks see, et ettevõtlusharidus on Soome ülikoolides aastaid olnud vaeslapse osas, laiemalt võttes on Soome ühiskonnas ettevõtjate väärtustamiseks samuti vähe tehtud.

Eesti majandus on Soomega võrreldes veel teises liigas, kuid meilgi on jutuks olnud raportist palju kõrva taha panna. Kas või seda, et Soome innovatsioonipoliitikast eeskuju võtmine on nagu liikuva märklaua pihta tulistamine.

Uuringutulemused asuvad:

www.evaluation.fi