Ettevõtete ning infrastruktuuri vastu suunatud küberrünnakutest on juttu olnud aastaid, kuid need olukorrad tunduvad justkui võõrad ja kauged ehk nö kellegi teise murena. Mingi ametnik või töötaja jälgib arusaamatu koodiga täidetud ekraani ja seeläbi justkui tagab, et meie kõigi poolt tarbitavate teenustega midagi halba ei juhtuks ja andmed ei lekiks. Kui ta ebaõnnestub, on ta „loll ja paha“ ja tuleks lahti lasta ning uus ja targem leida, sest lõppude lõpuks ongi see „nende teiste“ mure ja ülesanne.

Kuid me peame aru saama, et see uudne sõjategevuse liik ei ole juba ammu enam suunatud ainult ettevõtete vastu. Iga paari minuti tagant saab mõni eraisik kirja, sõnumi või telefonikõne, kus lubatakse igikestvat armastust, pakutakse enneolematut investeerimisvõimalust või ainukordset võimalust osaleda petturite tabamiseks käima lükatud erioperatsioonis. Kui mõned aastad tagasi levinud „nigeeria printside“ kirjade laine tundus veel naljakaski, siis täna seisame silmitsi globaalse organiseeritud kuritegevuse võrgustikuga. Selle võrgustiku tegevus on majanduslikult äärmiselt motiveeritud, ülimalt andmepõhine ning pidevalt efektiivsemaks optimeeritud protsessidega. Ettevõtluse musternäidis lausa, kuid selle klausliga, et ei lase end segada ühestki juriidilisest, eetilisest ega regulatiivsest piirangust.